Kiri ise oli selline:
Alustuseks midagi õpetlikku: Professor pidas ülikoolis loengut.
1. Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega. “Kas purk on nüüd kive täis?” küsis ta tudengitelt. “Jaa,” vastasid tudengid.
2. Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need suurte kivide vahele. “Kas purk on täis?” küsis ta uuesti. “Jah,” vastasid tudengid jälle. Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased naerma, sest ka liiv oli ju purki mahtunud. “Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu,” ütles professor. “Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad: perekond, lapsed, tervis jne. Tähendab kõik see, mis, juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab teie elu sellegipoolest. Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö, auto, korter. Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks. Kui tegelete ebaoluliste asjadega, siis ei ole seal enam ruumi suurte ja oluliste asjade jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral arsti juures. Töö, kodukoristamine ja muu kivipuru ja liiva jaoks jätkub ju alati ruumi. Täitke oma elu suurte kividega, ülejäänu on ju ainult liiv!”
3. Siis vaatas professor veel kord tudengite poole ja võttis kotist välja ühe õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja liivaga täidetud purki, pöördus siis saali poole ja ütles: “Aga moraal on see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal ruumi veel ühe õlle jaoks!”
