Natuke silmailu*

Ei saa väita, et Põhjamaa rahvas on külm(akartlik) või uje. Võib- olla peaksin oma kuldses keskeas vanemaid härramehi piiluma või pühapäeva hommikul “Prillitoosi” vaatama, aga vana hobuselegi maitsvat kaer…

  

* Alaealistele keelatud.

Retooriline küsimus

Kui inimesel on haav, mis on pikaldaselt, aga järjepidevalt peaaegu pool sajandit veritsenud, ent millele on hetkel tekkinud kärn ning mis on hakanud lõpuks paranema, siis kas on seda mõtet taas näppima hakata? Kas on tarvis teada, mis olid haava tekitaja motiivid või kes olid kaasmahitajad? Inimsuhetes pole kahjuks restart võimalik. Ja kui nende suhete märksõnadeks on põhiliselt olnud negatiivsed emotsioonid ja alandlikkus, siis milleks? Igale asjale ei olegi kõiki rahuldavat lahendust kunagi olemas.

Ma olen sellele mõtlemisest nii lõpmata väsinud. Minevikku ei saa enam muuta. Aga tulevik võib- olla teistsugune. Ma ei nori enam oma alateadvusega tüli, püüan hoida sõpruse toetust ning perekonna lähedust. Lõpetuseks – siit edasi saab edasi minna ainult päev- päevalt paremaks.

Audients Olümposele

Tõuske nüüd püsti ja istuge! Ei mingit lobsemist! Kohe algab ajalootund.

Kui ma ajaloo asendustundide andmiseks kergemeelselt nõusoleku andsin, ei kujutanud ette, kui vähe ma k u n a g i õpitut mäletan ning milliseid õhtuseid lisatunde raamatute ja arvuti ees see endaga kaasa toob. Kuna krooniline rahapuudus paneb kõik vähegi sissetoovad lisaotsad vastu võtma, ei vaadanud ma ostmisel sellegi ostetava hobuse hambaid. Ja mis siin halada – n i i hull see nüüd ka polnud. Aga parajat pusimist tõi kaasa ometi, samuti rohkelt imestamist.

Vana- Kreeka mütoloogia on tulvil lihalikke patte, intsesti, jõhkrust, inimrööve, reetmisi, vägivalda ja kadedust: oma lapsi sööv isa, peajumala surelikud ja surematud armukesed, abikaasad ning nendest sündinud rohked lapsed, oma õe naimine, mehe armukeste tagakiusamine, kirvega peavalu ravimine, oma poja tapmine ja jumalaile piduroaks pakkumine… Jah, tundub, et jumalatele oli kõik lubatud. Paras Paabeli segadus. Eh, kas müüdid ei peaks mitte tiivustama oma vagaduse ja eeskujuga? Küllap sellepärast ongi kõik jumalik ka ühtlasi ilmalik.

Edit: Ega Piibelgi mingi komblusõpik ole. Nagu pole kombluse verstapostiks ka meie rahvuseepose kangelane Kalevipoeg.

Kõik tuleb… kunagi

Üks nädal on taas lennates läinud nagu on nii muuseas möödunud ka esimene kuu alanud aastast. Nüüd saab jälle järgmist nädalavahetust ootama hakata. Ma juba tunnen nädalalõpulõhna.

Elu kulule on omane üks suur ootamine. Lapsepõlves ootasin kannatamatult kooliminekut. Mida ootab üks virk koolilaps?  Ilmselt ootasin lemmiktunde, klassiõhtuid või suviseid ekskursioone, sünnipäevi, jaanipäevi, nääripühi. Või millal saaks vaheajal Viljandisse isa ja vanaema juurde minna. Loomulikult kibelesin ma suureks saada. Lõpupidu ja ameti õppimist. Siis sai oodatud esimesele töökohale asumist: esimest palka ja päris isiklikku elamist. Muidugi ootasin ma valgel hobusel saabuvat printsi ning suurt kestvat armastust. Loomulikult tuli mehelemineku jätkuks laste ootamine. Seejärel hakkasin ootama, millal lapsed suureks saavad.

Meie varasem suur kodumaa ootas kaua kuldset kommunismiajastut. Nüüd ootame pikisilmi eurot. Momendil ootavad vististi kõik lihtsalt majanduslikult helgemaid päevi.

Hetkeline igapäevane elu on samuti täis erinevaid ootamisi: ootan heade sõpradega kohtumist, nende telefonikõnesid, jätkuvalt ootan palgapäevi, tüdrukute kojutulekut, nende ülikooli lõpupidusid ning esimesi tööpäevi õpitud ametis, Hilba- kodu valmimist, kevadet, suve, reisile minekuid, 1. septembrit, koolivaheaegade algust, esimest lund, esimesi oma kasvatatud tomateid, värskeid kartuleid või esimesi mahlaseid õunu, vahel ootan mõnd hommikut, vahel hoopis õhtut… Mõned ootamised on päris vastuolulised. Näiteks praegu ootan ma, millal ükskord saaks Hilbale muru niitma minna; suvel ei jõua ära oodata, millal ükskord sellest orjusest priiks saaks.

Sünnipäevi ei oota ma enam palju aastaid.

Mida veel oodata on? Lapselapsi?

Lõppude- lõpuks, elust väsinuna, tuleb oodata surma.

Victor Hugo on ütelnud, et oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena.

Väljas on tõeliselt ilus põhjamaine talveilm. Külma ja lund jagub kuhjaga, kordamööda ja üheskoos. Maailm oleks end mässinud otsekui suurde kohevasse valgesse tekki. Sellist talve jään ootama, kui taas talvekuudel vihma sadada labistab ning termomeetrid soojakraade näitavad.

Kalendri täienduseks

 Kooli saadeti Eesti- Läti märgalateemalise koostööprojekti tulemusena valminud kalender. Muidu kalender nagu kalender ikka, aga lähemalt uurides leidsin terve rea armsaid tähtpäevi, mis vääriksid tähistamist:

• 13. jaanuar – unistuste elluviimise päev;
• 23. jaanuar – kallistamise päev;

• 5. veebruar – naabri abistamise päev;
• 17. veebruar – heategude päev;
• 26. veebruar – muinasjutu vestmise päev;
• 27. veebruar – rahvusvaheline jääkarupäev;
• 26. märts – taevasse vaatamise päev;
• 29. märts – illusioonide päev;
• 30. aprill – lillekastmise päev;
• 10. mai – kadunud soki mälestuspäev;
• 13. mai – konnade hüppamise päev;
• 11. juuni – pajupilli tegemise päev;
• 21. juuni – lõpuks- ometi- suvi- käes- päev;
• 2. juuli – maarjaheina otsimise päev;
• 5. juuli – liivalossi ehitamise päev;
• 22.juuli – võrkkiigepäev;
• 24.juuli – värske kartuli päev;
• 26. juuli – vii- oma- püksid- jalutama- päev;
• 10. august – laisk päev;
• 31. august – söö- mida tahad- päev;
• 10. september – ideede vahetamise päev;
• 19. september – räägi- nagu- piraat- päev;
• 24. september – katsetuste päev;
• 1. oktoober – taimetoitlaste päev;
• 18. oktoober – porilombis plätserdamise päev;
• 27. november – ostuvaba päev
• 22. detsember – piparkookide küpsetamise päev.

Mul pole halli aimu, mida teha rahvusvahelisel jääkarupäeval. Aga selle eest oskan laiska päeva ilma eriliselt pead vaevamata suurepäraselt veeta.  Raskusi tekib söö- mida tahad- päevaga, sest tahtmisi on mul terve pikk nimekiri, aga nende täitmiseks peaks keegi appi tulema. Finantsiliselt ja kulinaarselt (enne seda päeva võiks olla naabri abistamise päev ).

Tjah, miks mitte pidada kallistamise päeva – kogu päev, hommikust õhtuni?

Kaua tehtud kaunikene

Eelmise nädalal sai ühele suuremale tööle jälle punkt pandud. Vahel on vaja vaid kellegi tugevama käepaitust ja pealehakkamist ning asjad veerevadki oma kohale. Olen asjade kulgemisega ääretult rahul! Kahe “lapsukese” vahele jääb seitse kuud, palju rohkem enesekindlust, häid mõtteid ja parem kunstnik.  Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läheb esmaspäeval trükki. Sõbrad, pidutsemiseks on põhjust, eks ole!

Väärt mõte

Masu ei lase hetkel uusi raamatuid osta. Käre külm ei luba raamatukokku uute laenutamiseks põigata. Sestap uuendan äratundmishetki raamaturiiulilt vanu häid raamatuid üle lugedes.

Eile lugesin Remarque´i “Läänerindel muutuseta”, raamatut, mida ma viimati umbes kolmkümmend aastat tagasi esimest korda lugesin ning leidsin ühe armsa mõtte noore sõduri Kroppi filosoofiast. Kropp teeb ettepaneku, et sõjakuulutamine peaks midagi rahvapeo taolist olema, piletite ja muusikaga, nagu härjavõitlus. Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Kes madinast üle jääb, selle maa on võitja. Nii oleks lihtsam ja etem kui siis, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad.

Mnjaa… Kuidas oleks, riiakad härrased ministrid, presidendid ja sõjavägede ülemjuhatajad?

Sõjateemale jätkuks näeb mu kaasa välja nagu lahinguväljakult tulnu. Ta silmavalge on metsas lahtipääsnud oksaviipest veripunaseks muutunud. Must side ja mul oleks kodus isiklik Silver Ükssilm, Lõuna- Eesti hirmus metsamees.

Rigadi- rägadi

Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses pole ilmataat lumega kitsi olnud. Peaaegu poolteise nädala pikkune sajupaus andis peadselt töötrajektooril tunda: koerte – kasside erimõõtmelised hunnikud, pisikese põiemahtuga teeliste ühemõtteliselt mõistetavad kollased ringid ning muu ribu- rabu paberipraht torkasid erksalt silma. Eile hommikuks oli värske lumi taas kogu räpa katnud ja ümbrus nägi välja nagu värskelt puhtaks pestud põrand.

Vahel tundub, et tänapäeval on prevaleeriv suhtumine - mittevajalik maha! Komm paberist välja – paber maha! Pulgakomm paberist välja – paber maha! Kuhu see tühi nätsupabergi pista – ikka maha! Lapsepõlves kasvatati meid kogu tekkinud pisiprahti tasku pistma, et see esimesel võimalusel prügikasti panna. Kaugele võis lennutada ehk õunasüdame või banaanikoored, aga kuna banaan oli toona niivõrd eksootiline, defitsiitne ning haruldane kraam, siis söödi  teda hardas imetluses kodus.

Ma ei ole küll mingi moraliseeriv ökokratt, aga kogu mu pere on suhteliselt keskkonnateadliku mõtlemisega. Niipalju kui võimalik, sorteeerime prügi, kasutame kilekottide asemel püsivaid kotte või pappkaste, ohtlikud jäätmed ja kasutuks muutunud kodumasinad viime jäätmekogumispunkti ning toetame riiete taaskasutust.

Aastaid tagasi läks prügiga ikka väga jamaks. Näiteks Võru – Tartu maantee äärtes oli tühje plastpudeleid vaat, et rohkem kui kevadisi õisi. Suvise jaanipäeva järgne hommik oli eriti troostitu: peoplats nägi välja nagu miiniväli ning ära korjama ei tõtanud neid pudeleid küll rõõmuga keegi. Tühja taarat vedeles kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades.

Kehtima hakkanud pandipakendi maks mind üldiselt ei kohutanud. Teatud joogid läksid näiliselt küll kallimaks  per 1 kroon või 50 senti, aga selle raha saime tagasi, kui kord paari kuu kohta oma kogutud taara ära viisime. Saadud raha oli pisike boonus ning tegi poeskäigu mõnendiku võrra odavamaks. Vahel tuli taaraautomaadi toitmisest lausa sadakond krooni tulu. Vabas looduses toimus samal ajal samuti metamorfoos – plastiktaara kadus kui võluväel, ümbrus sai puhtamaks ja ühtlasi ilusamaks. Taara tagasiviimisele käegalööjate (erinevad stereotüübid, erinev suhtumine, pole teha) eest sorteerisid prügi agarad asotsiaalid. Vahel ootasid kannatlikult tühjenevat pudelit lausa paari meetri kaugusel.

Jaanuari alguses tegid kaks sportlikku riigikogu liiget ettepaneku muuta joogitaarale pandiraha rakendamine vabatahtlikuks. Ilmselt ei jõudnud ettepaneku sisu ja asja point minuni (võimalik, et minu viga), ent esialgu võttis uudis õhku ahmima. Et kuidas siis? Oleme teadlikud ja viime edaspidi pakendile mõeldud prügikasti? Või anname teadlikult tasuta ära?  

Majanduslikult tuhmi inimesena ei tea, tegelikult ei tahagi teada, kui palju keegi praeguse taara kokkuostuga teenib.  Mulle meeldib, et praeguseks on vedelevat plasttaarat kordades vähem kui varem. 

Seaduse muutmist nõudvates ettepanekutes rõhutati eestlaste keskkonnateadlikkuse suurenemist. Hüva, räägime siis eestlaste teadlikkusest.   Kodumasinaid saab tasuta ära anda jäätmekogumispunktides ja kodumasinaid müüvates kauplustes. Tasub vaid veidi metsateele sisse sõita, kui eestimaalaste teadlikkus perioodiliselt vastu turritab: mahajäetud telekas, vana külmkapp, lisaks taara, millele pandiraha ei kehti… No mida ma selle peale ikka kosta oskan. Tekib küsimus: palju on siis neid keskkonnateadlikke inimesi? Inimesed ei vali oma kodumaad, see antakse neile sündides kaasa. Kahju, et mõned räpakotid Aasias ei sündinud. Egiptuses näiteks ei tekita kelleski pahameelt, kui oma olmerämpsu Niilusesse valatakse. Pane, palju jõuad! Keda see ikka huvitab peale kultuurihimuliste eurooplaste, kes nähtu peale minestama kipuvad ja piserdamist vajavad.

Tundub, et hetkel on teadlikkus väheste privileeg. Arvan, et pandisüsteem üldjoontes toimib lünklikult ning seda võiks vaid täiendada sellega, et taaraautomaadid võtaksid vastu ka erinevad plastist kodukeemia, õli, äädika, ketšupi jm taara, olgu või 5 sendi eest. Reaalsuses ei oma üle 80% poodides müüdavates pudelitest- purkidest mingit pandimärgistust ja pärast sisu eemaldamist rändavad nad prügikasti või metsa alla.

Ma olen vist liiga ühiskondlikult  muretsevaks muutunud. Aga üks on kindel: võib – olla vajaks asi tõesti ümber korraldamist, kuid päris ära kaotada seda süsteemi siiski ei tohiks.

Pisut enesehaletsust

Täna on üks neist päevadest, mil kogu maailm paistab hoolimata kesktalvisest säravvalgest lumest üsna tumedates toonides – selline tujutu päev. Mul on pahaks tujuks vabandus ka olemas.

Ma tean, et arvuti on üsna ebakindlatest tehnilistest vidinatest koosnev kogum, mis ühel päeval varem või hiljem lihtsalt väsib. Tean sedagi, et olemasolevatest vähegi väärtuslikest failidest on tarvis teha koopiad. Aga sellele mõeldes ütlesin endale ikka: mañana – hiljem, homme, pärast. Täna tuleb tõdeda, et see on tagantjärele tarkus ja pöialt pidada, et mõni IT- spetsialist oskab minu jaoks hinnalise arvutimälu info taastada. Kaotatud info tekitatud jama hulk ulatub seinast seina. Täielik kaootika, kaos ja sellest tulenev paanikahäire. Mida pikemaks venib meeldetulnud hindamatu pildipanga/ metoodilise materjali/ käsikirja/ koostatud esitluste ja muude tähtsate failide hulk, seda kõrgemale on tahtmine koon tõsta, et kumedal häälel pikalt ulguda. Huvitav- huvitav, kuidas ma 2/3 varasemast elust oskasin arvutita hakkama saada?

Kodus on külm, väga külm. Käed kisuvad külmas krampi ja veresoonedki tunduvad tardunud olevat. Ei aita villased sokid ega paks fliis. Käis kodus ringi nagu mütakas muumitroll.

Egas midagi, elame edasi. Aga tahaks küll teha pausi ning nagu tigu oma kotta tõmbuda ja mitte enne tundlaid välja pista, kui kodu soe ja sülearvuti korras.

Bis, maestro!

Mängib Austria tipp-pianist Friedrich Gulda. Heavenly!