Ilusad hetked Karevaga

Ja aegamisi musse tuleb rahu,

settib kõik mis olnud hajali.

See kõik mis ära minusse ei mahu

jääbki mööda ilma laiali.

Osa sest jääb minu sõpradesse,

vahel kaugelt vastu kajades,

nii ka nemad jäävad minu sisse,

elan surmani neid vajades.

***

MOSSITUS

Tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust.
Küsid, mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust.

Valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll,
sinustki lõikan end lahti.
Küsid: On valus? On küll.

***

Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
Ent ka elada on vaja –
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks…

Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad enesesse: kas kajab?
Ei, ei kaja.

Hing saab täis.
Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled?
Tüdruk? Luuletaja?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.

Ring saab täis.
Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.
Raske pauguga käib kinni uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:
kas kõik jääbki nõnda?
Aastateks?

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua,
olgu kibe või magus see sõõm.
Õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm.

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
Kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!

Loomalapsed hädas

Kui elad oma õue all, ei tea mis toimub kaugemal, oh, sa pime-pime-pime, maailm on imeline…

Maailm on tõesti imeline, elu toob ootamatuid kohtumisi. Juba reedel märkasin, et Hilba palkmaja kilega kaetud akende rebenenud august süstib edasi- tagasi väsimatu halli- musta- valgekirju värvuke. Kontrollimisel osutusid mu oletused tõeks. Velvo leidiski vilka linavästrikupaari kurna ja neli pesa hüljanud, lendamist harjutavat poega. Olen lugenud, et linavästrikud on uskumatult leidlikud ja julged pesaehitajad. Linnuema ja -isa saavad  turvalise pesapaiga valimise eest küll maksimumpunktid, kuid ei arvestanud oma linnumõistusega, et pojad ei oska või julge neile avatud maailma lipendavast kileaugust järgneda. Kolm linnupoega sai Velvo väiksema või suurema jõupingutusega kätte ning nemad tähistasid vabadust lendutõusmisega täiel rinnal. Neljas, see lollike Ivan, oli end isoleeriribasse suutnud mässida. Ta tiib oli silmnähtavalt vigastatud ja kaelake isoleerist hõõrutult verine. Muru peale tõstetuna tegi ta haledaid ja läbikukkunud katseid õhku tõusta. Kuna hakkas sadama päris tugevat vihma, siis sai ta endale ööks seltsiks vihmaussi ja leivatüki, vihma ning kiskjalike kavatsustega kasside- röövlindude kaitseks katsime ta suure pappkarbiga. Hommikul nägi linnukese kael parem välja, aga tiib oli jätkuvalt pisut abitult lääbakil. See ei takistunud teda eblakalt murul ringi kepslemast ja kangekaelselt ema kutsumast. Ei osanud teda enam kuidagi aidata ega muid mugavusi hõbekandikul kätte kanda. Sellega meie poputusprogramm lõppeski. Viimaks suudab ema teda paranemiseni toita või kui mitte, siis tuleb leppida sellega, et looduse toitumisahel vajab ohvreid ega maksa elada helesinises usus, et kõik lood lõpevad hästi. Tahaksin suuta mõne vee tagurpidi voolama panna, aga kahjuks ei oska.

Teine kummaline kohtumine leidis aset pisikese Roberti sünnipäeval. Pererahva toanurgas suures kastis hullas meie suureks üllatuseks rõõmsameelne oravapoeg. Ta oli ilmselt pesast alla kukkunud ning ei hoolinud korduvatest katsetest teda puule tagasi integreerida – kukutas end sealt kibekiirelt maapinnale tagasi. Kalmer sai õpetust kogenud oravapoegade päästjalt: oravapoiss pandi kasti, talle pandi seltsiks puuoksi, toiduks pähkleid. Oksad kooris ta oskuslikult paljaks, pähkli katki hammustamise nipi õppis omapäi ära. Maire toitis teda esialgu paksud kindad käes, sest oravakese hambad olid väga teravad. Samas jätkusid kannatlikud katsed pika redeliga käbikuninga kõrgusega harjutamiseks, mis tõsi, taas luhtusid. Järsku põeb ta tõsimeelselt kõrgusekartust või puudub tal motivatsioonipakett? Üks asi on lugeda, kuidas oravad magavad. Hoopis teine lugu on ise visuaalselt veenduda, kuidas hullamisest ja askeldamisest väsinud oravalaps, oma pehme koheva saba keha ümber keritud, sügavat loomalapse und magab.

Kui oravake puu otsas hakkamasaamisel sama visa vastupanu osutab kui seni, tuleb talle kasukodu leida. Näiteks Elistvere loomaparki.

Aftereffect

Viimasest sissekandest on juba jupp aega möödas. Asi pole laiskuses, vaid teemapuuduses. Lihtsalt olen sellises konditsioonis, et pole millestki erilisest kirjutada. Päevad on üsna üheülbalised, pisikeste variatsioonidega. Olen olnud nagu uimane töömesilane. Uimasusest hoolimata on olnud kasutegur siiski suhteliselt positiivne: 43 purki kirgast maasikamoosi, korvitäis mesiselt lõhnavaid kuivatatud pärnaõisi, rohitud kasvuhoone ja peenrad, n- korda muru pügamist, mõnus koduõllene pärastlõuna Marjega, südamlik kokkusaamine emaga ja isa haua külastamine. Hoolimata sellest, et pean end paadunud lugejaks, häbi mul olgu ja saba mul tulgu, pean tunnistama: hr Mati Uni on takistanud uute raamatute kandmist läbiloetud raamatute nimekirja.

Suve süda saab kohe- kohe murtud, päevad on juba tiba lühemad, ent suvesoe laseb end ikka veel oodata. Paadunud optimistina loodan ikka veel, et ülejäänud suvi tuleb päikesepaistelisem ja soojem. Kahjuks on siiani domineerinud nohused, sombused ja jahedamad ilmad.  Tegelikult tahaksin midagi audiovisuaalset kogeda – mõnda head kontserti või etendust, aga masu ajal on pakutav valik kesine, lihtsalt välja minemine välja minemise pärast on rahakotile kurnav.

Minu õnnetust möödund suvisest car crash´ist on möödas nüüd juba pisut rohkem kui aasta, aga painav hirm pole kuhugi kadunud. Isegi kui ma ise roolis pole, vaid istun autos kaasreisijana, olen pidevalt pillikeelena pingul. Tarvitseb mõnel autol pisut ohtlikum manööver sooritada, kui alateadvus ise hakkab justkui genereerima mõtteid läbielatust: meelekohad tukslevad, selg tõmbub kergelt higiseks ja veresooni ummistavad kujutluspildid möödunust. Uskumatu, et see väikene põks suutis minus nii palju vanu hirme esile kutsuda. Elan nagu varjuderiigis ning isegi siseruumis söendan vaevu olnut meenutada.

Ma olin äsja kaheksaseks saanud. Enne Valgemetsa Pioneerilaagrisse minekut seisis ees kohustuslik arstlik läbivaatus. Mul pole sest traagilisest päevast erilisi mälestusi: ei mäleta, mis mul seljas oli või mida arsti kabinetis kogesin, miks ma linnas just isaga olin. Igatahes kindel on see - isa pani mind ühe töökaaslase autosse, et see mind koju viiks.  Edasine võib vabalt olla täiskasvanute tõlgendus. Kas autojuht jäi väsimusest tukkuma (räägiti eelmise õhtu pummelungist ja kergest pohmelusest?) või püüdis suurel kiirusel sigaretti süüdata/ kustutada, igatahes kaldus auto teelt kõrvale ja põrutas hooga vastu alleel kasvavat tugevat tamme. Tundub, et visadus ja ellujäämine olid mulle sisse programmeeritud, kass kukkuvat ikka käppadele. Kuidas ma vigastatuna autost maha sain? Miks ma kohe kokku ei varisenud, vaid autopiloodil jalgsi õiges suunas astuma hakkasin? Oli see juhus, et ema just samal hetkel hakkas poodi minema, teadmata, milline verdtarretav pilt teda teel ees ootab? See võis olla võigas pilt isegi paljukogenud meedikule: mööda teed tuleb isiklik laps, nägu risti- põiki lõhki, hambad haavast paistmas, riided hüübinud verest läbi imbunud… Minu mälu lülitus sisse taas kiirabiautos. Mäletan, et valges kitlis arst rääkis muga pidevalt, proovides takistada mind uinumast. Haiglas viidi mind kohe opisaali. Ma ei mäleta, et mul oleks valus olnud, pigem oli näo õmblemine ebameeldiv. Järgmine päev oli sõna otseses mõttes üdini pilditu, kuna mu nägu oli üleni paistes, olid täielikult kinni paistetanud ka silmad. Söögiisu oli olematu, ega ma oma lapitekki meenutava tepitud suuga palju süüa saanukski, suur verekaotus tekitas tohutu janu. Vanaema toodud kolmeliitnine õunamahk kadus kui kerisele.

Mulle tundub, et olime palatis neljakesi. Minu kõrvalvoodis lamas rõõmsameelne volüümikas proua, kes redelilt kukkudes oli vigastanud oma selga; vastasvoodis vanamemm, kes kuumaveepoti endale selga tõmmanud ja pidevalt valudes oigas (ehkki tema sonimise põhjal: “Pojake, miks ma mulle seda tegid?” põhjal usuti, et vanatädi õnnetuse põhjus oli kelleski teises); akna all oli noor neiu, kes haiglas oma noormehega mootorrattal sõidul õnnetusse sattus. Ma olin palatis kõige noorem, tänu sellele sain enam täiskasvanute tähelepanu ja hellitamist. Hoolimata sellest, oli mul igav. Mõnevõrra oleksid igavust peletanud ema toodud lauamängud, oleks ainult mängukaaslaseid jagunud. Mul on meeles, kuidas ma värvilistele mängunuppudele vatist ja hõbedastest kommipaberitest kleite modelleerisin ja voodis külili lühinäidendeid etendasin.

Kümne päeva pärast sain haiglast välja. Siis ilmnesid õnnetuse esimesed järelnähud – ma kartsin pikka aega kohuvavalt igasuguste mootorsõidukitega sõita. Ent sõita tuli ja mitte vähe, sest pärast õnnetust kutsusid kohustuslikud etüüdid uurija juurde. Hirm oli tõesti tugev, mulle tundus iga hetk, et kohemaid sööstab auto või buss teelt välja ja põrutab vastu… midaiganes. Kas oli see sõidust saadud šokist või mingist sisemisest trotsist, igatahes keeldusin ma uurijaga rääkimast. Ei aidanud kena jutt, palumine, meelitamine, kurjustamine või ähvardamine. Alles ei tea mitmendal- setmendal korral läksid mu keelepaelad lõpuks valla ja uurija kuulis, mida kuulda tahtis elik mida vähest juhtunust mäletasin.

Mingid lünklikud mälestuskillud on ka kohtuistungilt. Ma olen päris kindel, et vanem mees, kes niiskel silmadel väriseva käega mu pead püüdis silitada, oli avarii põhjustanud juht.  Ma ei tundnud ta vastu vaenu või viha, ehkki ta õnnetuspaigalt minema jooksis ja mind abitult üksi jättis, mul oli tast tegelikult lapselikul moel kahju.

Ma ei meenuta juhtunut peaaegu kunagi. Vahel harva küsib mõni uudishimulik, kust ma endale näole päratu kolmnurkse armi olen hankinud. Ma olen õppinud end peeglist vaatama ja seda armi mitte nägema nagu on harjunud sellega mu omaksed, sõbrad ja tuttavad. Kuid praegu tunnistan, et ükskõik, millise šablooni järgi ma ka juhtunut ei mõõdaks, on selge, et see igivana lapsepõlvest pärit hirm hingab taas kuklasse. Eelmise suve insident äratas ta varjusurmast jälle üles. Kust küll hankida soomusrüüd selle kaitseks, et (motoriseeritult) edasi  kulgeda?

Life is what happens to you while you‘re busy making other plans.

Häälekas ja sõnatu

Kui hetkel valitaks Aasta Roppsuu- Röökurit, siis tänase päeva seisuga oleks antud veiklev trofee sama hästi kui mu elutoa kapi klaasitagust kaunistamas! (kauakestvad ovatsioonid)

Ma üllatasin täna ennastki! Ei oleks arvanud, et mu hääleaparaat on võimelike nii kõrgeid ja ebatsensuurseid sõnu välja tooma. Olen muidu selline mömm suhteliselt malbe ja leebe, proovin reeglina asju tasa ja targu lahendada, aga täna sai mu mõõt triiki täis, küljelt vaadates on lausa priske kuhjake peal. Kindlasti polnud minu eesmärgiks panna maailm teistpidi pöörlema või teha mingit ühiskonnatalasid kõigutavat revolutsiooni. Ah, milles asi? Lihtsalt teatud stereotüüpsetele hälvikutele ja joomahulluses visklevatele inimestele viisakas jutt enam ei mõju. Tundub, et meie koridoris plingib neile kiri: SIIN ASUB KÕIGI KÜLA JOODIKUTE KUSELA!

* Täienduseks kell  22.40: just lõppes järjekordne kusen- kuhu – tahan joomari aktsioon. Welcome to my hell! Ärgu keegi väitku, et ma olen preili Peps ja tunnen end asjata halvasti. Viimasel ajal pole omas kodus enam mingit privaatsust. Hetkel on välisuks lukus, aga päev pole veel läbi… Lihtsalt tülgastav! Nutan taga aegu, mil me trepikojas valitses puhtus, vaikus ja kord. Niuks! Niuks! Niuks!

Äriidee?

Keegi võiks vaevaks võtta ning välja selgitada, kus lõpeb meil Lõuna- Eesti teede ääres laialt levinud esinduslike kaunite  siniste, valgete ja roosade lupiinide kasvuareaal ja tarnida neid majesteetlikke lilli lõikelilledena sellisesse piirkonda, kus neid ei kasva. Olen kindel, et ostjaid neile rohkeõielistes kobarates õite ja sõrmjate sulglehtedega  iselaadsetele taimedele leiduks. Ja mis peamine – ei mingit kasvatamisvaeva, mine ja korja sületäite viisi!

Suvevärvid suus ja seljal

Algus on alati armas. Esimene võilillenupp – oh, kuidas ta kevadel südant soojendab! Aga aja arendedes, nädal- paar hiljem, neid võilillenutte nähes enam just rõõmust ei rõkka – ei jõua jõudsalt edenevat kollendavat välja ära kiruda. Muruniiduki ja co tubli töise tegutsemise tulemusena tundub plats sile ja mõnusalt nüditud. Ent juba poole tunni pärast turritavad ei- tea- kust kavalalt maad ligi naaldunud kangekaelsed võilillevarred pead. Tahaks…, aga viisaka inimesena ei ropenda.

Inimene harjub uskumatult kiiresti. Alles see oli, kui piidlesin Selveris lõunamaiseid maasikaid ja nõristasin sülge nagu Pavlovi koer. Nüüd olen juba nädalakese punaseid ponsakaid maasikaid ahminud, söönud, mekkinud, maitsnud, on himu kuhugi kaugele kadunud. Piilun neid halvasti varjatud vastumeelsusega. Hetkel ei veaks mind ka traktoriga maasikakausi juurde.

Eile veendusin, et olen tõesti arengupeetusega või vähemalt mu nahk on. Esmaspäeval siblisin poolteist tundi lõõmava päikese käes porgandipeenart rohides ning olin kindel, et öised piinarikkad keeramised on kindlustatud. Pole tõestatud, aga tõenäoliselt põlvnen ma valgenahaliste aadlipreilide soost. Aga võta näpust, ei midagi. Teisipäeval võtsin puhverduspäeva, enam päikest peale võtta ei riskinud. Üllatus missugune: teisipäeva hilisõhtul, rohkem kui kolmkümmend tundi hiljem, lõi seljale päevitustriibud ja tulitamine oli vupsti! kohal.

Vanarahvas teab, et pärast jaani lõpetab kägu kukkumise. Odra okas minevat kurku. Tühi jutt! Veel eile kuulsin kägu.

Sisekosmoses on praegu emotsionaalselt hea ja rahulik aeg. Elagu soe suvi ja puhkus!

Kallistamisest, näoilmetest ja rahvusküsimustest

Mulle meeldib kohutavalt kallistada ja kallistatud saada! Viimasel ajal on kallistamise komme tasahilju ka rahvalikumad mõõtmed saanud, aga sellist populaarsust nagu Lõuna- Euroopas või koguni Lõuna- Ameerikas, ei saa ta vist kunagi. Tühja sest kallistamisest! Esmane probleem, millega veidi aktiivsemalt Eestis tegelema tuleks hakata, on keskmise eestlase näoilme. Katseks võiks vaadelda vastutulevaid inimesi. Vean kihla, et üldjuhul on 10/9- st torssis, mornid või lausa kurjad. Mitte, et tänaval ühtepuhku naeratuseks hambaid peaks paljastama, aga ikkagi… Meenub, kuidas Hispaania väikeses Vecindario linnas uitasime hiiglaslikus kaubanduskeskuses. See oli tõesti päratu – pärast kolme korrust tundsin end lausa lülijalgsena. Et oma kuumavaid taldu pisutki jahutada, istusin kaaslasi ootama jäädes pingile. Väikese aja jooksul käis kolm murelikku kohalikku küsimas, kas mul on halb, kas ma olen millegi pärast mures, kas nad saavad mind kuidagi aidata. Võttis energiat ja vaeva selgitamaks: mul pole halb, ma pole mures ega vaja abi, vaid olen lihtsalt väsinud. Edasiste kaastundlike pilkude eest kaitsesin end energilise naeratusega. Pole salata, et olen Tartus nuttu tihkudes kaootiliselt mööda tänavat jalutanud ega mäleta, et see kellelegi vähemalgi määral korda oleks läinud.

Tegelikult ajendasid mind käesolevat postitust kirjutama kaks ajaleheartiklit, üks neist Õhtulehest, teine Postimehest. Esimeses antakse teada, et sumomaadleja Baruto abiellus Jaapanis venelanna Jelenaga. Õnnitlevate kommentaaride hulka on poetunud suhteliselt sapiseid. Kleepisin siia väikese valiku neist (ausõna, need polnud kõige äärmuslikumad):

• Vene naiselt palju pisikesi venelasi siis ka, kellele kamaaruskat õpetada ja seda, kuidas venemaad ja putinit tuleb ikka armastada rohkem kui eestlasi – nii ta paraku kipub olema, et naine annab lapsele oma rahvuse, koduse keele, kasvatuse ja kombed rinnapiimaga ja omakeelse hällilauluga…igal juhul pettumus.
• Enne vaatasin: ahhaa, see on see eestlane, kes sumos ilma teeb. Nüüd vaatan: ah see on see eestlane, kes isegi Jaapanist ei leidnud midagi paremat kui venelase.
• Ta võikski Venemaale jääda, need ta võidud ei oma enam ka meile erilist tähtsust…

Lugesin neid kommentaare ja suur ürgnukrus ning vaakumlik tühimik tuli peale, hakkas kuidagi ebameeldiv. Milleks selline omamoodi ksenofoobia? Miks me oleme küll niivõrd sallimatud, umbusklikud ja kurjad? Me oleme väikerahva kohta ühalt üllatavalt uhked ja isepäiselt paindumatud, toimides nagu teerullid, teisalt liialt alandlikud ja kuulekad. Mis siis selles nii patust on, et edukas sportlane leidis truu kaaslase, kes teda võõrsil toetab ja mõistab? Ega kommenteerijad ju temaga elama pea! Anna Levandi on ära õppinud veatu eesti keele ja on oma tõekspidamistes, lojaalsuses ja suhtumistes rohkem eestlane, kui mõnedki sünnijärgsed seda on.

Ilmselt on need kommenteerijad väike väärastunud kamp, kes tulistavad niipea, kui ükskõik millist liikumist märkavad ning saavad sellest lühiajalise rahuldustunde. Aga võib- olla näitavad nad eestlaste tõelist palet: magusaim toit on teine eestlane. Kuidas muidu mõista tahet elada teise inimese elu, arvustades tema valikuid ja väärtushinnanguid.

Kel vähegi hommikurutus Terevisiooni oli võimalik jälgida, sel jäi tõenäoliselt silma sõbralik ja särasilmne kokapoiss Roman, kes püüdlikult armsal moel eesti keelt räägib. Ta annab positiivse laengu terveks päevaks. Leidsin südamliku artikli Romani suhtumisest Eestisse ja eestlastesse ning oleks teda pärast lugemist kallistada tahtnud. Nii palju positiivset energiat!

Kui suures osas maailmast määrab rahvuse pass, mida inimene taskus kannab, siis eestlased teevad rahvusest erilise käsitluse: eestlased ja eestimaalased. Järsku peaks probleemsetes rahvusküsimustes eelkõige iseendast alustama?

Rumal rahutus

Viimasel ajal valdab mind mingi rumal rahutus. Tõenäoliselt kutsusid selle esile raisku lastud kinkekaardid ja vananenud load, aga võib – olla on vanus mu intelligence quotient´i vähendanud või olen ma lihtsalt abstraktsetel põhjustel hajameelsemaks jäänud.

Täna tuli Tiiaga juttu auto ülevaatusest ja ma tundsin, kuidas järsku süda ühe löögi vahele jättis ja stressikoll pead tõstis. Kas veel üks totralt mugav unustamine? Alles hetkelise mälukontrolli pärast veendusin, voila´, võin veel lõdvalt kolm kuud muretult ringi sõita.

Ma pole kindel, kas see pole mitte järjekordne luul, aga mulle tundub, et ülevaatusel suhtutakse naistesse pisut leebemalt kui meessoost autoomanikesse.

See arvamus ajas sügavamad juured, kui kolm aastat tagasi Velvo Elhardiga ülevaatuselt läbi ei saanud – pidurite näit oli allapoole lubatud normi. Aega piduriklotside vahetamiseks kulus üle lubatud normi ehk siis üle kalendrikuu. Päevale, mil auto lõpuks korda sai, oli määratud mu diplomitöö eelkaitsmine. Oleks ökoloogiline ja ilus sõita Tartu bussiga. Aga kuna siis ei olnud hetkel valitsevat obligatoorset säästukava, siis lootsin enne kaitsmist siiski ülevaatuselt läbi tuisata ning seejärel autonina Tartu poole keerata. Kahjuks jõudsin ülevaatusele täpselt 5 minutit enne lõunat. Tund aega tühja tolgendamist ei mahtunud mu tihedasse ajakavva sugugi. Jäi võimalus riskida. Tark vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Ei löödudki. Kas oli põhjuseks mu õnnetu olek või ülevaataja hea tuju - ilmselt kübeke mõlemat. Veeresin autoga ülevaatuspunkti rõõmsalt sisse.

Tegelikult selgus, et rõõmustamiseks nii väga põhjust polegi. Pidurite näit oli jätkuvalt vilets. Proovisin puusalt tulistada. “Õhk on veel vahetamisest vahel,” oletasin optimistlikult. “Varsti hakkavad pidurid korralikult tööle.” “Tjah,” muheles ülevaataja lõbustatult, “teie juttu kuulates usun juba, et võib – olla hakkab parem tagatuli samuti a j a  j o o k s u l tööle.”

Järgmiseks paluti mul kapotialune lahti teha. What? Mul pole iial tarvidust vaadata, mis on auto esiotsa all, sestap polnud imestada, et mul polnud halli aimugi, kuidas kapott lahti käib. Auto siseelu tundmaõppimine on seni mu jaoks nagu Hispaania Inkvisitsioon olnud. Ma pole mingi naisšovinist, aga auto korrashoid on minu arusaamade kohaselt mehe ülesanne. Ülevaatajal oli ilmselgelt lõbus. Väikese plõksuga avas ta salongist kapoti kaane: “Tulge vaadake ka sisse, muidu arvate, et see on seljakottide hoiuruum!” 

Asi päädis sellega, et sain ülevaatuse tehtud normaalsummaga, ehkki oleksin ajalimiidi ületamise eest pidanud rohkem maksma. Kes nüüd kiljuda ja näppu kurjalt viibutada tahab, et niimoodi need avariiohtlikud autod teedele saadetakse, siis neile võin ääremärkusena kinnitada, et mastaapset rikkumist ei esinenud: tagatuli sai vahetatud ja pidurid said tõesti üsna pea enese värskendamisega hakkama.

Uitmõtted kasvuhoonest

Eile sai valatud sõna otseses mõttes rohkelt isiklikku higi ja verd. Hoolimata suhteliselt sombusest ilmast oli kasvuhoones temperatuur laes – igale ruutmeetrile tilkus otsaesiselt ohtralt higi; kasvumajas mugavalt sisseseadnud tüütu sääseparv hoolitses mõningase verekaotuse eest. Kiskusin raevukalt umbrohtu, käeseljaga silmile tilkuvat higi pühkides, kätega tulutult sääski tõrjudes ning tekkinud sügelevaid sääsekuplasid kratsides, ise samas vaikselt omaette pahuralt porisedes. Tulemus oli karm: õhtuks olin läbi kui läti raha (see väljend on nüüd oi, kuidas eriliselt päevakohane), aga selle eest valitses kasvuhoones eeskujulik umbrohutus ja suur plats poolniisket nuru sai niidetud.

Tegelikult elame me suurepärases ja turvalises kliimavöötmes. Ei mingit hirmu ootamatute maavärinate, lumelaviinide, orkaanide, taifuunide või vulkaanipursete ees. Võib uljalt ujuma minna, kartmata, et mõni ablas krokodill, jõehobu või verejanuline hai ründaks ning uidata metsas, kohtamata kiskjalikke tiigreid, lõvisid, pantreid või gepardeid. Meie rästik on muu maailma mürgiste roomajate seas, kellest mõnede tibatillukesest 0,0… milligrammist mürgist piisab silmapilkseks surmaks, lausa süütu poisikene. Rääkimata siis kägistavatest anakondadest, mürgistest meresiilikutest, tsetsekärbestest, skorpionitest või muudest rohkem või vähem eluohtlikest elajatest. Muidugi jäävad nimekirja väikesed vastikud puugid, aga tundub, et omad on neile pühad – nende aastate jooksul pole Hilbal meie pere kehal veel ükski neist söögilauda leidnud (et mitte ära sõnada: ptüi- ptüi- ptüi! sülitan kolm korda üle vasaku õla). Seega – mõned viletsalt vihmased või lihtsalt külmavõitu suveilmad ei anna põhjust emigreerumiseks. Meile jääb valgete suveööde laisk müstika.

Inimene on teatavasti kõikvõimas. Tekib küsimus, miks ei ole aretatud sääski, kes vere asemel hoopiski tselluliiti imeks?

Midagi hingele :))

Ilmselt tevad kõik melomaanid seda Dire Straits´i surematut lugu, mida Kanal 2 kasutab mootorimaailma traagiliste sündmuste teatamise saatemeloodiana. Lugu on tõesti hea enesehaletustuju pisarakiskuja.

These mist covered mountains
Are a home now for me
But my home is the lowlands
And always will be
Some day youll return to
Your valleys and your farms
And youll no longer burn
To be brothers in arms

Through these fields of destruction
Baptisms of fire
Ive watched all your suffering
As the battles raged higher
And though they did hurt me so bad
In the fear and alarm
You did not desert me
My brothers in arms

Theres so many different worlds
So many differents suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the suns gone to hell
And the moons riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But its written in the starlight
And every line on your palm
Were fools to make war
On our brothers in arms

Kasutasin esimest korda interneti automaatset tõlget ja sain sellise saasta:

Need udu kaetud mäed
Kas kodu nüüd mulle 
Aga minu kodu on madalik
Ja alati on

Mõni päev youll naasta
Teie orud ja oma kasvanduste
Ja youll enam ei põle
Et olla Brothers in Arms

Läbi nende valdkondade hävitamine
Baptisms tulekahju
IVE vaatasin kõik oma kannatusi
Nagu lahingud riehuivat kõrgem
Ja ehkki nad tegid haiget mulle nii halb
Selleks, hirm ja häirevooluahelatele
Sa ei desert mind
Mu vennad, relvade

Theres nii paljud erinevad maailmad
Nii palju Différents Suns
Ja meil on ainult üks maailm
Aga me elame eri ones

Nüüd Suns läinud kurat
Ja kuut ratsapiitsad kõrge
Lubage mul pakkumine, mida hüvastijätt
Iga mees on surra
Aga tema koostatud Starlight
Ja kõikidel liinidel oma peopesa
Kas hullut teha sõda
Meie vennad relvade

Inglise keele võhikule tundub, et kui Mark Knopfler sõnu kirjutades just totaalselt purjakil polnud, siis keskmise joobe oleks tal saanud ometi tuvastada.